Salzburgi haigla ja ärajäänud reis Tallinnasse

Elu on lill, mis vajab kasvamiseks s-tta.

Kindlasti ei tahtnud ma, et minu teine postitus nii algab. Samas on tegemist kõige värskema mälestuse ja akuutsema "valuga" - sõna otseses ja kaudses mõttes - seega - seekord on nii.

Alustama peaks ikka algusest, aga kus see algus on, eks. Sest kui jõuame õnnetusjuhtumini, siis on igal lool ka oma eel-lood ja eks me igaüks teeme asjadest veel tagantjärele omi järeldusi. Kuni selleni välja, et igal raskel olukorral võiks ju olla meie jaoks mingi kõrgem seletus ja õpetlik pool või sõna, mida südamega ära tunda. No ja - millest siis õppida.

Kuid see selleks. Elu paneb igal nurgal mõtlema niikuinii. Aga ma katsun siis ka asjast rääkida.

Kuna ilmad hakkavad ka siin jahendamaks minema ja õhtud on teinekord rõsked, palus Noah mul esmaspäeva õhtul endale soojaveekott teha ja siis see talle voodisse viia. Kui olin keeva vee pannud kotti, sain aru, et natuke tuleks siiski õhku välja lasta, sest kott paisus. Füüsika. Keerasin siis korki veidi lõdvemaks, et auru välja lasta. Vahepeal oli Noah aga alla tulnud ning istus trepil. Mina aga hakkasin minema ülesse. Kui temani jõudsin, vahetasime paar sõna ja järsku haaras ta minu käest soojavee koti. See oli nii ootamatu - sest hoidsin seda nimme teises käes, mis oli temast eemal. Kahjuks purskus terve koti sisu meile peale, keeva veega. Edasi võite ise arvata - eks andsime talle kodust esmaabi, kasutades selleks nii külmakotte, voolavat kraanivett kui ka külmavee vanni. Kannatada sai kõht, aga veidi ka nägu ja reied. Otsustasime üsna ruttu, et vaja oleks siiski igaks juhuks ka kiirabi kutsuda. Kuna ta ise pani koguaeg endale jääd näkku siis nägu sai kokkuvõttes kõige vähem kannatada. Niisamuti istus ta üsna pea külma vette. Kõige enam aga sai kannatada kõht, sest üleni külmas istuda on üsna raske ja mitmes kohas külmakotti/jääd hoida niisamuti.

Õnneks kiirabi saabus ja meid otsustati haiglasse viia. Saime hilisõhtusel tunnil vastuvõtutoas üle vaadatud, haavad puhastatud, kreemitatud ja kinniseotud. Ööseks sai Noah ka tilgutit (elektrolüüte), hoidmaks ära võimalikke kõrvalmõjusid ja kaasnevaid terviseriske.

Pean ütlema, et meie eest hoolitseti haiglas väga pühendunult. Meil oli koguaeg, kellega rääkida või keda vajadusel kutsuda. Esimesel ööl ei maganud mina just eriti hästi, seega oli mul hea ülevaade ka sellest, mis öösel toimus. Iga tunni järel (vähemalt), käidi Noahit kontrollimas - ja vaadati, et ka tilguti ilusti jookseks. Kuni äratuseni, mis oli kell 7. Ja ka siis tuldi küsima, kuidas me end tunneme. Lisaks kõigele hoolitseti ka minu põletada saanud käe eest, sõltumata sellest, et tegemist oli lastehaiglaga ja ametlikult olin ma tegelikult lihtsalt Noahile saatjaks.

Haiglas veetsime kaks ööpäeva. Ehkki me saime Kolmapäeval juba välja, oli meil ammu planeeritud reis Tallinnasse Neljapäevaks. Kolmapäeval hellitasime veel lootust - et tegelikult ju saaks sõita. Pakkisime ka kohvrit... aga koguaeg helises mingi küsimärgiga kahtlusenoot kuklas - et kas minemine on ikka õige. Neljapäeva varahommikul tegime siiski raske otsuse, et me ei lähe. Tundsin, et võimalikud riskid komplikatsioonideks on liiga suured. Pealegi pidime reisima vaid kahekesi (Lucas pidi paariks päevaks Michaeliga siia jääma!). Kui aga oleks juhtunud, et vajame ka Tallinnas haiglaravi, oleks tekkinud veel eriti absurdne olukord - mul on kaks last, kes mõlemad mind vajavad, aga täiesti erinevates riikides. See kõik tundus lõpuks jabur ja ei andnud rahu.

Kusjuures - see otsus EI sündinud üldse kergelt. Sest eks me südames ju ikka armastame Oma Kodumaad, ja kallid on need kes seal elavad. Kuskilt võttes tahad ju Alati tagasi minna ja omasid külastada. Selles pole küsimus. Küsimus oli aga mõistlikkuses ja riskides. Aga meie seesmine jonnakus viis meid, tõesti, juba ka Salzburgi lennujaama. Me tegime ära ka juba check ini ning istusime varahommikusse inimtühja kohvikusse. Jõime mahla ja kohvi, ning pidasime omakeskis nõu, et kas see mida me teeme, on ikka õige. Kui hakkasime endalt raskeid küsimusi küsima, ei olnud vastused enam sellised, mis toetaksid minemist. Kuniks lõpuks tegime otsuse - me ei lähe. Olime kurvad küll, aga imelikul kombel jäi Süda rahule. 

Edasi oli natuke nagu filmis - sest just tihti ei lahkuta juba turvaväravast läbi tulnuna lennujaamast. Otsisime kohaliku turvamehe, kellelt saime kätte suuna, mida edasi teha. Teavitasime enda lennule mitteminemisest ning pöördusime turvamehe juhatuse saatel kõrvaluste kaudu tagasi lennujaama üldalale.

Teate, seiklus polegi see niiväga väliselt, kuivõrd seesmiselt. See on nagu Ameerika mäed, mis võtavad läbi ja raputavad. 

Kutsusime järgi Michaeli venna, kes meid ilusasti koju  tagasi viis. Ilmselt siis ON Mõnikord vaja teha tühikäik lennujaama, et jõuda tagasi Koju - ja aru saada - et tegelikult oled sa käinud seesmiselt läbi pool maailma, ja jõudnud tagasi sinna kust sa alustasid. Ja aru saanud, et mõnikord polegi vaja kuskile minna. Ja seda mitmes mõttes.

Kiirabi autoga mööda pimedaid teid Salzburgi poole

Raske võib ju olla, aga meelestatus on see, mis Loeb!