Hommikune külaline
Kui alguses tundub kõik lihtne, oma ja kodune olevat, siis on see ilmselt Elu ise, mis sulle pehmet maandumist lubab. Tegelikkus hakkab aga mõne aja pärast moel või teisel ikka lahti rulluma, pakkudes üha uusi üllatusi ning imestamist.
Eks igalühel meist ole omad harjumused ning seal taga kindlasti ka kultuurilised omapärad ja kõik see, mida oleme endas elu jooksul kasvada lubanud. See vormibki meist selle, kes me Oleme.
Meie elame praegu Salzburgi lähedal, ühes külakeses. See on piisavalt linnalähedal - et kui tahta, siis 15 min autosõitu viib sind juba linna. Samas on see ka piisavalt "country-side" - sest ümberringi naabritel on lehmad, lambad või kanad. Traktor on tihti esimene masin, mida juba varapimedas kuulda võib (välja arvatud ülilumisel talveööl - siis olen kuulnud ka kell 3 öösel maja eest lumesahka mööda tuiskamas! Olgu tänatud teede-hooldus!!!). Magamistoa aknast näeb vaid riivamisi naabreid, 90% vaatest on rohelised niidud lehmadele ja mäed! Vaatega on muidugi vedanud!!
Tulles aga tagasi pealkirja juurde, siis täna hommikul üllatas mind uksekell. Kell oli 8:50. Esiti arvasin, et tegemist võib olla mõne tellitud paki või tähitud kirjaga, mida on kindlasti vaja personaalselt üle anda. Kui aga ukse avasin, seisis seal meie naaber oma lapsega! Ja just nii siiralt nagu ta seal parasjagu paistis - rõõsa ja rõõmus - teatas ta mulle otsekoheselt, et tuli just minuga kohtuma! Nähes minu naeratavat, ent veidi jahmunud nägu, lisas ta kohe - et tegelikult tuli ta ütlema, et me võiksime mõnikord kokku saada ja kohvi juua! Ta oli mind nimelt eile näinud, kui olin Lucasega üle aasa nende lehmasid vaatamas käinud!!! Vabandas oma Inglise keele pärast (mis tegelikult ei olnud üldse halb). Kui olin suurest üllatusest tema küllakutsele jaatavalt vastanud, oli ta järgmisel hetkel juba minu telefoninumbrit üles kirjutamas. Vahetasime veel mõned viisakused, ja siis läks ta tuldud teed tagasi.
Pärast jäin mõttesse - äkki ma oleksin pidanud ta sisse kutsuma? Kas ma olin ebaviisakas? Olgugi, et ma ei pea end just tüüpiliseks Eestlaseks (sest eks ka Austraalias elatud aastad on jätnud oma jälje), siis sellinne asi üllatas mind siiski. Sain Michaeli emalt teada, et siin on see täiesti tavaline - et minnakse naabrile külla! Mulle tehti isegi nalja, et mõnikord on suisa nii et lähed naabrilt suhkrut laenama, aga tagasi tuled alles paari tunni pärast - aga siis ka mitte suhkruga, vaid hoopis lõbusas meeleolus!!! :)
No minu jaoks ON see täiesti drastiline kultuuriline erinevus! Keskmine Eestlane ei tea tihti oma naabrite nimesidki (kui just võibolla kõige lähim välja arvata!), rääkimata siis veel spontaansest uksekella helistamisest ja tutvumissoovist!!! Aga siin lihtsalt tullakse, naeratatakse ja tehakse tutvust. Nii lihtne. (Ja samas raske!). Natuke raske on lihtsalt mul, kes ma pole sellega harjunud. Muidu konservatiivsed Austerlased on teisest küljest jälle nii vabad suhtlejad!
Ma ei hakka seda kuidagi lahterdama, ei heaks ega halvaks - see on lihtsalt midagi, millega tuleks harjuda. Muidugi ei tähenda see, et peaksin igal hetkel olema valmis külalisi vastu võtma - kuid valmisolek naabriga paar sõna vahetada saab ilmselt uueks reaalsuseks. Elu on täis üllatusi ja õppetunde. See oli järjekordne meeldetuletus, et Kõik ongi pidevas muutumises, meie asi on kohaneda. Mida varem, seda valutum. Iseasi muidugi, kuidas reageerib sellele seesmine valmisolek. Tõsi on seegi, et takka kiirustada ei tundu ka õige, ja lõpuks - eks igal ühel jääb ikka natuke õigust ka Isemoodi olla.
.jpg)
Comments
Post a Comment